Oma senisele praktikale tuginedes toome siin välja omapoolsed näpunäited, mis võiksid olla abiks keskkonnaalastes protsessides osalemisel. Samuti toome välja aspektid, millele võiks konkreetsete valdkondadega seotud protsessides osaledes tähelepanu pöörata. Loomulikult tuleb arvestada, et iga juhtum ja asukoht on unikaalne ja oma spetsiifiliste probleemidega. Valdkonnad, mida käsitleme, on jäätmekäitlus, elamuarendus, kaevandamine, tööstus, põllumajandus ja transport. Samade valdkondade kaupa on jaotatud ka elektroonne andmebaas EKO koduleheküljel (www.eko.org.ee/planeeringud), kust võite saada juhtumeid uurides veel täiendavaid mõtteid.

8.1 Jäätmekäitlus

Jäätmekäitlusega seotud objektide puhul tasub esmalt kaaluda, kas kavandatu on tõesti hädavajalik. "Toruotsa" lahendused on jäätmekäitluses reeglina väga kallid ning maksumaksja raha tuleb kasutada heaperemehelikult. Kalli uue prügila või jäätmepõletamise tehase rajamist saab mõningatel juhtudel vältida, kui panustada tõsiselt jäätmetekke vähendamisse, ümbertöötlemisse, taaskasutusse. Projekt peab olema hästi põhjendatud ning kõik alternatiivid ausalt ja professionaalselt läbi kaalutud.

Jäätmeseaduse § 19 lg 5 kohaselt tuleb jäätmekäitluskoha (sh prügila) asukoht valida planeerimisseaduses sätestatud korras ehk planeeringuga. Kuna detailplaneeringu tasandil asukohta praktiliselt valida ei saa, siis peaks jäätmekäitluskohtade asukohavalik toimuma kas üldplaneeringu või maakonnaplaneeringu tasandil. Kui kavandatav jäätmekäitluskoht on koos vastava künnisvõimsusega kirjas olulise ruumilise mõjuga objektide nimekirjas , on üldplaneeringu või maakonnaplaneeringu koostamine kohustuslik ning asukohavalikul tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta. Juhul, kui teid huvitavas protsessis hakatakse jäätmekäitluskoha asukohta valima jäätmeloa menetluse (ja selle KMH) raames, siis on hakatud pihta valest otsast, sest asukoht tuleb valida siiski planeeringuga.

Jäätmekäitlus on ka valdkond, mille KSH ja/või KMH algatamise kohustuslikkus sõltub künniskogustest, seega tuleb võrrelda kavandatavat tegevust ja KeHJS § 6 lg 1 toodud tegevusi ning künniskoguseid.

Keskkonnamõju hindamisel (nii KMH kui KSH) peab olulist tähelepanu pöörama järgmistele teemadele:

• Põhjavee kaitstus ja pinnasevee tase ning üleujutuse risk,
• Kaugus lähimatest elamutest ja pinnaveekogudest,
• Asustuse paiknemine valdavate tuulte suhtes ning olemasolev kõrghaljastus (mitte planeeritava tegevuse elluviimise käigus istutatav kõrghaljastus),
• Kaugus kaitstavatest loodusobjektidest ja looduslikult väärtuslikest aladest,
• Infrastruktuuri olemasolu ja juurdeloodav infrastruktuur, transpordikoormuse võimalikud muutumised jms. Kui lähedal elavaid inimesi püütakse "ära osta" lubadusega, et nende jaoks oluline kohalik tee asfalteeritakse, siis tasub uurida ka seda, kui intensiivseks muutub lisanduv transport (prügiautod ja teenendav transport) ning kas see rõõmu uuest teest olematuks ei tee.

Vaata lisaks jäätmekäitluse valdkonda kuuluvaid juhtumeid elektroonsest andmebaasist EKO koduleheküljel (www.eko.org.ee/planeeringud), valides otsingumootorist valdkonna kastist valdkonnaks jäätmekäitlus.

8.2 Kinnisvaraarendus

Kinnisvaraarenduse valdkonna oleme jaganud kaheks: elamuarenduse ja muu kinnisvara arenduse. Miks? Eelkõige seetõttu, et elamuarenduse puhul on rohealade ja sotsiaalobjektidega seotud teemad äärmiselt olulised.

8.2.1 Elamuarendus

Nii planeeringus kui keskkonnamõju hindamisel (nii KMH kui KSH) peaks tähelepanu pöörama järgmistele küsimustele:

• Kas uus arendus kasutab ära võimalikult palju juba olemasolevaid infrastruktuure ja varem arendatud maad/tühermaad?
• Millised on transpordiühendused planeeritava alaga? Suuremad ja tihedama elanikkonnaga arendused peavad kindlasti paiknema juba olemasoleva ühistranspordi läheduses.
• Kas elamuehitusega kaasneb väärtuslike rohealade pindala vähenemine? Millist haljastust on planeeritud likvideerida (elujõuliste puude likvideerimine?), millist haljastust planeeritakse rajada ja kuhu tulevad asendusistutused?
• Milline on juurdepääs avalikele ja igapäevastele teenustele, milliseks võib kujuneda uute eleanike igapäevane liikumisvajadus ja milliste liikumisviisidega on arvestatud?
• Kas kavandatava elamuehitusega riivatakse avalikke huve, st kas uus arendus blokeerib või soodustab teiste elanike juurdepääsu teenustele, ühistranspordile, rohealadele (nt ega ei blokeerita väljakujunenud jalgsikäigu, tervisespordi või koertejalutajate liikumisradu, juurdepääsu mererannale jne)?
• Suuremate arenduste puhul: kas elamute, sotsiaalobjektide ja tänavate paigutus on selline, et see soodustab ühistranspordiliini arendamist ja kasutamist, kergliiklust ja rohealadele juurdepääsu?
• Kui palju on majade juurde planeeritud parkimiskohti ja mis valemiga kohtade arv on saadud? Nt Tallinna kõrged parkimiskohtade arvu nõuded ei ole põhjendatud ja vastuolus riikliku standardiga, põhjendatud lahenduse puhul saab nõuda parkimiskohtade arvu vähendamist. Eriti kui on tegemist hea ühistranspordiühendusega asukohaga, siis võib taodelda vähem parkimiskohti. Nt Helsingi, Stockholmi ja Kopenhaageni uued korterelamute arendused näevad ühe korteri kohta ette maksimaalselt 0,6 auto kohta (2 korda väiksem norm kui Tallinnas) ja samas nõutakse 2 rattakoha rajamist korteri kohta.
• Mille arvelt parkimiskohad rajatakse? Mis kattega on parkimiskohad? Eelistada võiks murukivist, killustikust vms läbilaskva struktuuriga pinnakatet. Kui elamupiirkonnas nõutakse kõikide parkimiskohtade lahendamist krundi piires, siis võib see vähendada tänaval parkivate autode arvu ja muuta kohalikul tänaval kihutamise hõlpsamaks – mida teeb arendaja või kohalik omavalitsus liikluse rahustamiseks elamurajoonis?
• Kuidas on lahendatud juurdepääs jalgsi ja jalgrattaga, kas piirkonnas on avalikke platse ja mänguväljakuid?
• Kas kortermajade puhul on ette nähtud jalgrataste hoiuruumid elanikele, parkimiskohad peaukse lähedal, rataste parkimiskohad töötajatele ja klientidele?
• Reeglina ei tohiks uute hoonete kõrgused ja krundi täisehitusmahud erineda rohkem kui 20% naaberkruntide omadest.
• Millise energiaklassiga on planeeritavad majad?

8.2.2 Kontoriarendus, kaubanduskeskused, tehno- ja teemapargid

Muu kinnisvara arenduse puhul peaks planeeringu ja keskkonnamõju hindamise (nii KMH kui KSH) puhul tähelepanu pöörama elamuarendusega valdavalt samadele küsimustele, kuid rõhk sotsiaalsetel ja keskkonnaaspektidel on väiksema osatähtsusega ja pisut erinev. See tähendab, et kontoriarenduse puhul ei ole laste mänguväljakute ja koerte jalutusalade loomine nii oluline. Samas rohealade säilitamine ja uute loomine on oluline ka kontoriarenduse puhul.

Kaubanduskeskuste, tehno- ja teemaparkide planeeringutes on valdavaks madalad ja suure ehitusaluse pinnaga hooned ning asfalteeritud maapind. See aga tähendab, et vihmaveel pole enam pinnast, millesse imbuda, mistõttu tekivad üleujutused ja tihti pisut kaugemale planeeritavast alast ehk siis naaberkinnistutel. Rusikareegel ütleb, et planeeritava ala pindaalast tuleb 2/3 jätta selliseks, millesse sademevesi saab imbuda. Sademevee kogumine ja juhtimine kanalisatsiooni on kulukas, halvendab mikrokliimat ning rikub veerežiimi ja kogu tasakaalu ümbruskonna veerežiimis. Linnas (eriti kesklinnas) tuleks vältida hoonete ümber suurte parklate ehitamist ning nõuda maa-aluse parkla rajamist. Sellega ei lähe väärtuslikku linnaruumi nii palju raisku.

Muu kinnisvaraarenduse säästva transpordilahenduse osas vaata lisaks Mari Jüssi (ERL, 2004) koostatud juhendmaterjali arengukavade ja planeeringute koostajatele „Säästev transpordipoliitika“ , lisa 2 sisaldab kontrollküsimusi arengukavade ja planeeringute koostajatele ja mõjude hindajatele.

Vaata lisaks ka kinnisvaraarenduse valdkonda kuuluvaid juhtumeid elektroonsest andmebaasist EKO koduleheküljel (www.eko.org.ee/planeeringud) valides otsingumootorist valdkonna kastist valdkonnaks kinnisvaraarendus.

8.3 Kaevandamine

Ka pärast ehitusbuumi aastaid on maavarade kaevandamine aktiivne ja surve üha uute ehitusmaavarade maardlate avamiseks püsib. Peamised konfliktid on tekkinud ehituskillustiku saamiseks uute lubjakivikaevanduste, aga ka dolomiidikaevandustega ning probleeme võib tekkida Maardu graniidikaevandusega. Loomulikult on jätkuvalt teravad ka põlevkivi kaevandamisega seotud keskkonnaküsimused. Omaette spetsiifika on turba kaevandamisel.

Sõltumata konkreetsest maavarast on kaevanduste kavandamisel mõned tüüpilised valdkonnad, millele tasub tähelepanu pöörata:

• Mõju põhjaveele. Kuna pinnast kaevatakse üles kümnete meetrite sügavuselt, siis lõigatakse sageli läbi ka põhjaveekihte. Ulatuslikud kaevandused võivad rikkuda põhjaveerežiimi, kaasneda võib põhjaveetaseme langus piirkonnas. Selle tulemusena võivad kuivaks jääda ümbruskonna elanike kaevud, jõed võivad jääda veevaesemaks ja järvedes langeda veetase.
• Kaevandamisega kaasnev müra ja tolm. Iseäranis lubjakivi- ja dolomiidikaevandustega (aga ka põlevkivi kaevamisega karjäärides) kaasneb suur müra ja ka tolm. Kivimi kättesaamiseks toimub puurimine või lõhkamine ja see on ümbruskonna elanikele vastumeelt eriti siis, kui toimub lisaks päevasele ajale ka nädalavahetustel ja hilistel õhtutundidel.
• Intensiivistuv liiklus. Kaevandustest veetakse "saak" minema veoautodel ning see võib oluliselt intensiivistada liiklusvoogusid kohalikel teedel. Suurema liiklusega võivad kaasneda müra, õhusaaste, tolm, õnnetuste oht.
• Lõhkamisel lendavad kivid. Eestis on nt Kurevere karjääri ümbruses leidnud kohalikud inimesed oma põldudelt lõhkamisel sinna lennanud dolomiidikamakaid, mis võivad ohustada inimeste ja loomade elu ning rikkuda põlde.
• Kinnisvarahindade langus. Oluline on fikseerida naabruses olevate hoonete ja rajatiste olukord enne kaevandamise algust ja leppida kokku nende perioodiline kontroll. Lõhkamistega kaasnevad maavõnked võivad mõjutada ehitiste konstruktsioone.
• Kaevandusalade rekultiveerimine. Tuleks uurida, millised on kaevandajapoolsed plaanid – kas kaevandatud alad rekultiveeritakse hiljem sellisteks, mida saab ka avalikkus kasutada (nt avalikuks veekoguks määratud tehisjärved)? Kas kaevandajal on rekultiveerimiseks siduvad nõuded või on rekultiveerimistingimused stiilis „teen, aga ei täpsusta mida, ja seda ka juhul, kui raha on”?

Vaata lisaks kaevandamise valdkonda kuuluvaid juhtumeid elektroonsest andmebaasist EKO koduleheküljel (www.eko.org.ee/planeeringud) valides otsingumootorist valdkonna kastist valdkonnaks kaevandamine.

8.4 Tööstus

Mistahes tootmine on tänapäeval keerukas tehnoloogiline protsess, millega kaasneb paratamatult terve hulk keskkonnamõjusid –ressursikulu, õhu- ja veereostus, müra. Tööstuse rajamise või rekonstrueerimise üheks osaks on hooned ja rajatised ehk kinnisvara, sellest oli juttu punktis 8.2. Tööstuse rajamise teine külg on selle tööstusharu spetsiifilised keskkonnamõjud. Üldistatuna on tööstuse keskkonnamõjudeks heitmed õhku, vette ja pinnasesse ning tootmisprotsessi käigus tekkivad jäätmed.

Uue tööstusettevõtte rajamise või olemasoleva olulise uuendamisega kaasnevatest keskkonnamõjudest tasub silmas pidada kindlasti järgmisi:

• Tootmise heitmed õhku, vette ja pinnasesse ning tekitatavad jäätmekogused ning nende ohtlikkus.
• Tootmiseks kuluvad ressursid: kust ja kuidas tuuakse tooraine ja kui palju liiklust võib see tekitada. Kui palju tarbib tootmine nt energiat ja vett, kuidas see mõjutab läheduses asuvaid tarbijaid?
• Müra ja hais. Tootmisega kaasnevat müra suudetakse küllaltki hästi ennustada ja mõõta. Planeeringu või keskkonnamõjude kaalumise protsessides tasub ümberkaudsetel elanikel nõuda mürakaarti, et saada selgust tootmisega kaasneva müra ulatusest. On mitmeid tootmisvaldkondi, millega kaasneb ka ebameeldiva lõhna levik (keemiatööstused, nafta laadimine, loomakasvatushooned jms). Kuigi selle ennustamine ja mõõtmine on raskemad, peab haisu tekkimise kahtluse korral nõudma vastavate andmete esitamist.
• Alternatiivide kaalumine. Keskkonnamõjude hindamine sisaldab endas enamasti ka erinevate kasutatavate tehnoloogiate hindamist. Tasub jälgida, et kasutataks parimat saadaolevat tehnoloogiat (ingl Best Available Technology, BAT). Siis on loodetavasti tagatud, et rajatav tööstus on kaasaegne, maksimaalselt ressursi- ja energiasäästlik.

Vaata lisaks tööstuse valdkonda kuuluvaid juhtumeid elektroonsest andmebaasist EKO koduleheküljel (www.eko.org.ee/planeeringud) valides otsingumootorist valdkonna kasti valikust “tööstus”.

8.5 Põllumajandus

Põllumajandussektori puhul oleme eelkõige silmas pidanud uute loomakasvatushoonete ehitamist või suuremahulist rekonstrueerimist.

Lisaks eelpool toodud punktis üldise tööstuse arendustegevuse keskkonnamõjudele on loomakasvatushoonete puhul väga oluliseks neli aspekti:

• Põhjavee reostusoht. Nõuetekohased sõnnikuhoidlad, mis mahutavad vähemalt aasta jooksul tekkiva sõnniku koguse, on loomakasvatushoone ja põhjavee reostusohu vältimise A ja O. Samuti tasub hinnata loomakasvatushoone, sõnnikuhoidla ning sõnniku laotamiseks sobilike põldude olemasolu ümbruskonnas, st et neid põlde ikka asuks ümbruskonnas ja sõnnikut ei tuleks väga kaugele vedada. Vedu kauge maa taha tõstab transpordikulusid, muutub seeläbi majanduslikult mittetasuvaks ning suurendab tootjate soovi sõnnikust muul moel lahti saada või seda pikemaks ajaks ladustada kuni „olukorra muutumiseni“ turul.
• Hais. Loomakasvatushoone, sõnnikuhoidla, sõnniku transpordi ja laotamise puhul haisu absoluutselt vältida pole võimalik, kuid see ei tähenda, et tegevuse planeerimise etapis ei peaks ära hindama haisu võimaliku leviku suuna, ulatuse ja sageduse. Kindlasti tuleb nõuda andmed peamiste tuulesuundade kohta piirkonnas.
• Transport. Veetakse nii loomi kui sõnnikut. Oluline on kindlaks teha, milliseid teid hakatakse kasutama ning millises seisus need on ja kui palju liiklustihedus suureneb.
• Farmi või lauda asukoht. Tihti rekonstrueeritakse vanu lautasid lihtsalt ehituslubade alusel, kuna ala on juba eelnevalt olnud tootmismaa. Sisuliselt tähendab see seda, et asukohavaliku küsimuses ei ole võimalik avalikkusel kaasa rääkida. Samas oleks mõistlik selliste objektide asukoht valida ikkagi planeerimisprotsessi käigus ning kogu valla (või isegi mitme valla) maakasutust tervikuna läbi mõeldes.

Vaata lisaks põllumajanduse valdkonda kuuluvaid juhtumeid elektroonsest andmebaasist EKO koduleheküljel (www.eko.org.ee/planeeringud) valides otsingumootorist valdkonna kastist “põllumajandus”.

8.6 Transport

Transpordisektori alla peame eelkõige silmas planeeringuid, eelprojekte ja keskkonnamõju (nii KMH kui KSH) hindamisi, mis puudutavad transpordikoridoride, transpordi infrastruktuuri, terminalide, liiklussõlmede, ühistransporditeenuste, raudtee/trammiliinide, kergliiklusteede, park-and-ride süsteemide jms ehitamist ja arendamist.

Soovitame leida vastuseid järgnevatele küsimustele, mis võivad transpordisektori planeeringute ja keskkonnamõju hindamistega seoses kerkida:

• Mis planeerimistasandiga on tegemist?
• Mida püütakse planeeringu, kava või objektiga saavutada?
• Milliste uuringute põhjal on kindlaks tehtud, et seda uut objekti on vaja? Millistes planeeringutes ja arengukavades on objekt ette nähtud, kas nendele kavadele on tehtud KSH ja kas KSH sisaldas säästva transpordipoliitika alternatiivi?
• Kas transpordi infrastruktuuri KSH arvestab 0 või 0+ versiooniga?
• Milliste keskkonnamõjudega on arvestatud? Kas on võrreldud tulevikolukorda olemasoleva olukorraga ja olukorraga, kus on rakendatud säästva transpordipoliitika lahendusi.?
• Millist liikumisviisi sellega soodustatakse?
• Milline on kavandatav sõidukite projektkiirus ja kas see on sellele piirkonnale sobiv?
• Milline on uue objekti läbilaskevõime ja milliseid liikumissuundi see eelisarendab?
• Kui on tegemist möödasõidu/ringteega, siis kuidas muutub liiklus senise keskuse alal, kus teoorias peaks liiklus vähenema? Kas on ette nähtud uut haljastust, kergliiklusteid seniste sõiduradade arvelt, millised on selle rahastamisplaanid? Milline on lubatud maakasutus uue trassi või möödasõidu lähedal? Kui uue trassi äärde lubatakse kontori- ja elamuehitust, kaubanduskeskusi, siis ei ole tegemist möödasõiduga, vaid uue arenduspiirkonnaga, mille mõjualas võib hakata elama-töötama rohkemgi inimesi.
• Kuidas on tehtud planeeringu liiklusprognoos? Kas see sisaldab säästva transpordi ja maakasutuse stsenaariumit? Milliseks kujuneb erinevate transpordiliikide osakaal tulevikus?
• Kuidas muutub erinevate osapoolte liikumiskiirus (sõiduautod, kaubaveod, ühistransport kaugliinid, ühistransport kohalikud liinid, jalgratturid, jalakäijad, kohalikud elanikud versus läbiv liiklus/transiit)?
• Kuidas on arvestatud ühistranspordiliinide, -peatuste ja kergliiklusteedega? Kas uus objekt muutub barjääriks kohalikele elanikele, kergliiklejatele?
• Kas kergliiklustee on katkematu, kuidas on lahendatud ohutus ristumistel teiste teedega?

Säästva transpordi kavandamise jaoks on Mari Jüssi koostanud juhendmaterjali "Säästev transpordipoliitika" , mille lisades on toodud veel täielikum ülevaade nn kontrollküsimustest, mida küsida nii endalt kavandatava transpordiobjekti rajamisega seotud dokumente lugedes kui ka arendajatelt.

Vaata lisaks transpordi valdkonda kuuluvaid juhtumeid elektroonsest andmebaasist EKO koduleheküljel (www.eko.org.ee/planeeringud) valides otsingumootorist valdkonna kastist transport.