Avaleht     Toit     Kliima     Kütus     Ühine!    
Mis on GMO?
Riskid
Toidutootmine
Kliimamuutused
Biokütused
Uudised
Infoleht
Artiklid
Ühine!
GM-tooted
GMO-vabad piirkonnad
Õigusküsimused
Kooseksisteerimine
Trükised
Filmid
Kalender
Kes me oleme?
Viited
Kontakt
Kuum kartul meie põllule?

Roheline Värav,

Nastja Pertsjonok

6. märts 2010

Sellel nädalal tulnud uudis geneetiliselt muundatud kartuli Amflora lubamisest Euroopa turule tähistab võidupäeva Saksa tööstushiiule BASF, kes kartuli välja töötas.

Kui traditsiooniliselt on kartuli tärklises nii amülopektiini kui ka amüloosi, siis uus GM-kartul toodab ainult amülopektiini, mis teeb kartuli huvipakkuvaks paberi- ja liimitööstusele. Tööstusjääke ja kartulikoori soovitab BASF kasutada loomasöödaks. Ettevõtte hinnangul võivad Amflora kasvatamisest olla huvitatud ennekõike Saksa, Rootsi, Hollandi ja Tšehhi põllumehed, aga peale viimaseid paberiajamisi, mida peab tegema Rootsi, võib kartulit kasvatada kõikjal Euroopa Liidus, kui liikmesriik seda just ära ei keela. Kuigi Eestis otseselt tärklisetööstust ei ole,  see on naaberriigis Lätis.

Kuigi muundatud kartul ei ole inimtoiduks mõeldud, möönavad BASFi juhid, et ka sellist kasutamist ei saa välistada. GM-kartul võib jõuda inimeste toidulauale ka täiesti kogemata.

Kartuli lubamisel on vaidluste keskpunktiks olnud selle toiduohutus, sest see sisaldab antibiootikumiresistentsuse geeni nptII, mis kodeerib resistentsust teatud antibiootikumidele  (kanamütsiin, neomütsiin, gentamütsiin), mida kasutatakse nt tuberkuloosi ravis. Põhimõtteliselt võib see keskkonnas levides suurendada resistentsuse tekke võimalusi ka loomi ja inimesi kimbutavatel patogeenidel.

2009. aasta detsembris ajakirjas Environmental Science and Technology avaldatud uurimus juhib aga tähelepanu sellele, et juba praegu tekitab antibiootikumiresistentsuse foon looduskeskkonnas tõsist muret.

GMO-de lubamise protsessi mängib keskset rolli Euroopa Toiduohutuse Amet (EFSA). EFSA hinnangule ja firma esitatud andmetele tuginedes kommenteerivad taotlusi ka liikmesriigid hääletades kas GMO lubamise poolt või vastu. Eestis vaatavad loataotlusi läbi põllumajandus- ja keskkonnaministeerium.

GMO-de keskkonda viimise direktiivi 2001/18 kohaselt peaks antibiootikumiresistentsuse marekergeene sisaldavate GMO-de riskianalüüsi viima läbi väga hoolikalt  ning üldiseks eesmärgiks on nende turult järk-järguline kaotamine.

EFSA arvates ei olnud anitibiootikumiresistentsuse probleem antud kontekstis oluline, kuna antud antibiootikumid ei ole kõige levinumad. Seda väites on EFSA suutnud mööda vaadata nii Maailma Tervishoiu Organisatsiooni, kui Euroopa Ravimiameti arvamusest, et nii kanamütsiin kui neomütsiin on olulised, WHO sõnul lausa „kriitiliselt tähtsad“ antibiootikumid, eriti multiresistentsete haiguste ravis.

Kuigi EFSA esitas lõpptulemusena arvamuse, et probleemi võib ignoreerida, ei olnud üksmeelt ka EFSA teadlaste seas ning kaks teadlast jäidki kartuli ohutuse suhtes eriarvamusele.

Tegu on selge teadusliku ebamäärasuse juhus, mille puhul peaks rakenduma keskkonnaõiguse ettevaatusprintsiip. Kuid näib, et teooria ja praktika ei käi alati käsikäes. Kuna liikmesriigid ei jõudnud üksmeelele kartuli lubamise või mittelubamise suhtes (oma osa on selles ka Eestist lubamise poolt antud häälel), läks otsus Euroopa Komisjoni uue tervisevoliniku Dalli kätte, kes toetudes EFSA nõuandele lubas kartuli keskkonda viimist.

Eurokomisjoni otsus on juba vallandanud terava reaktsiooni Itaalia ja Austria poolt, kes kaaluvad antud kartuli keelamist, Prantsusmaa lubab küsida enda ekspertpaneelilt lisauuringuid.

Kuid kartul kartuliks, küsimus on märksa laiem kui lihtsalt ohutuse küsimus. Küsimus on näiteks selles, mida toob laiemalt endaga kaasa geneetilise muundamise põllumajanduslik kasutamine. GMO-de juurde kuuluv intellektuaalse omandi kaitse (patendid) suurendavad kontsentratsiooni põllumajandusturul, vähendades põllumajanduslikku mitmekesisust.  Kõige levinumaks GMO-ks maailma on sojauba. Eesti Sojaliidu rapordi andmetel kaardistati 1929. aastal ligi 10 000 sojaubade tüüpi – erineva suuruse, värvi ja kujuga. 30 aastat tagasi kasvatasid USA farmerid 50 erinevat sojauba, tänaseks on peamisteks toiduaineteks järele jäänud viis-kuus kõige kõrgema tootlikkusega sojasorti. Enamike olemasolevate GMO-dega kaasnev suurenev herbitsididide kasutamine on kaasa toonud mitmeid probleeme kohtades, kus neid kasvatatakse. GMO-d soodustavad põllumajanduse üldist intensiivistumist ja väikepõllumeeste väljasöömist turult, kuigi just nemad on need, kes ökosüsteemidega hoolivamalt ringi käivad.

Kuigi maailmaturul on mitmeid erinevaid GMO-sid, võib kokkuvõtvalt öelda, et nad on selgelt suurtööstuse mängukannid, mis põllumajandust säästvamaks ei ole teinud. Nende kasutamsiega kaasnevast „mugavusfaktoris“ võivad võita suurpõllumehed, kuid avalikku hüve GMO-de kasutamises ei peitu. Nii et... kasu saavad vähesed huvigrupid, kahju langeb terve ühiskonna kanda? Kui me oleme valmis kõiki kaasnevaid potentsiaalseid ebameeldivusi enda peale võtma, siis peaks ehk vajalikkus sellise toote järele olema väga põhjendatud ja põhjendus „BASF teenib sellega raha“ kõlab veidi lahjalt. Kartuli juurde tagasi pöördudes aga, on Euroopa turul olemas kaks tavasordiaretuse teel saadud samade omadustega kartulit. Ilma antibiootikumiresistentsete geenideta.  Oluline on terviklik arengukontseptsioon ja terviklik lähenemine ökosüsteemi kasutamisele. Ja kuigi siiani on Eesti ministeeriumid GMO-lubamisel väga innukad olnud, vajaks see kontseptsioon ehk revideerimist.

http://www.greengate.ee/?page=6&id=19448

Seotud teemal:

Austria uurimus EFSA antibiootikumiresistentsetemarkergeenide levikut puudutava hinnangu kohta:
http://www.bmg.gv.at/cms/site/attachments/7/4/2/CH0810/CMS1198058130229/woegerbauer_2007.pdf