Avaleht     Toit     Kliima     Kütus     Ühine!    
Mis on GMO?
Riskid
Toidutootmine
Kliimamuutused
Biokütused
Uudised
Infoleht
Artiklid
Ühine!
GM-tooted
GMO-vabad piirkonnad
Õigusküsimused
Kooseksisteerimine
Trükised
Filmid
Kalender
Kes me oleme?
Viited
Kontakt
Maailmapõllumajandus kahjustab keskkonda. Kas ka Eesti põllumajandus?


Nastja Pertsjonok, Roheline Värav

22. 05. 2008

Viimase aja toidukriiside ja mässude taustal on aina rohkem üles kerkinud küsimus põllumajanduse olemuse ja tähtsuse kohta. Aprilli keskel ilmus ÜRO ja Maailmapanga tellitud analüüs (The International Assessment of Agricultural Science and Technology for Development, lühendatult IAASTD), mida koostati neli aastat ja mis käsitleb ülemaailmse põllumajanduse arengut. Raport kutsub üles muutma maailma põllumajandust kogukonnapõhisemaks, vähem tööstuslikuks ja keskkonnasõbralikumaks.

Viimaste kümnendite jooksul on toit läinud aina odavamaks, kuid see odavnemine on tulnud keskkonna ja toiduohutuse arvelt, samuti on see põhjustanud sotsiaal-majanduslikke probleeme maapiirkondades.

Ühe raporti autori, sotsiaalteadlase Janice Jigginsi sõnul on põllumajandus vanemaid inimtegevusi, mis on viimase viiekümne aastaga rebitud lahti selle sotsiaalsest kontekstist, väärtustest ja keskkonnast, olles muutunud vaid monopoliseeritud tehnoloogiaks. „Kuid me ei saa sellesse niimoodi edasi suhtuda,“ ütleb Jiggins. „Põllumajandus on oma olemuselt multifunktsionaalne ja me peame seda arvestama. See hõlmab endas paljusid valdkondi – alates nematoodidest kuni kliima soojenemiseni. Üks faktor, mis on põhjustanud põllumajanduse kriisifaasi, on just meie lähenemine põllumajandusele kui lihtsalt tehnoloogiale.“

Raporti ühe autrori, Benedikt Haerlini sõnul on raporti tugev külg muu hulgas see, et kohe alguses otsustati analüüsile läheneda probleemipõhiselt. „Sageli algab protsess sellest, et meil on lahendus. Alles siis hakkame otsima, kus on probleem. Selles raportis proovisime kõigepealt indentifitseerida probleemi ja siis otsisime lahendusi. Sellise lähenemisega ei leidnud me kohta mitmetele palju reklaamitud „lahendustele“, nagu näiteks GMOd“.

Grupi raport annab tugeva hoobi geneetiliselt muundatud põllumajandusele, milles nähakse vaid põllumajanduse agressiivse industrialiseerimise jätku. Jätkusuutlikuna nähakse hoopis mahepõllumajanduse ja väiketalu-põllumajanduse arendamist. Raporti autorid hoiatavad ka uue trendi – teravilja biokütusteks kasvatamise – eest, kuna see võib suurendada toidupuudust ja tõsta hindu veelgi kõrgemaks, andes valusa löögi vaesemate riikide inimestele, keda juba praegu vaevavad alatoidetus ja nälg.
Programmi direktor professor Robert Watson ütles, et põllumajanduse industrialiseerumine alates Teisest maailmasõjast ei ole aidanud maailma toiduga varustada. Valitsused ja tööstus on liialt keskendunud toidutootmise suurendamisele, unustades pöörata tähelepanu loodusressurssidele ja toidujulgeolekule.

Raportist selgub, et praegu valitsevad reeglid ja tendentsid ei aita põllumajandust jätkusuutlikumaks muuta. Põllumajanduse monopoliseerumise tõttu kaovad paljud kohalike tasandite teadmised, samuti väheneb aina põllumajanduskultuuride geneetiline mitmekesisus, mis on äärmiselt oluline toiduohutuse ja üldise ellujäämise seisukohast muutuvas maailmas, näiteks kliimasoojenemise kontekstis. Lahenduste otsimine on muutunud vaid üksikute firmade, paljuski biotehnoloogiafirmade pärusmaaks, kuid peaks puudutama meid kõiki. Raport kritiseerib ka riike, kuna avalikud teadusuuringud on samuti liiga vähe suunatud jätkusuutlike lahenduste otsimisele ja ei keskendu piisavalt põllumajanduse multifunktsionaalsusele.

Ühe raporti autori, Millenniumiinstituudi juhi Hans Herreni sõnul võib bioloogilise mitmekesisusega mängimine valusalt kätte maksta. Herren kirjeldas mõne aasta tagust olukorda, kus Aafrika sordiaretajad tõid – kõige paremate kavatsutega – Paraguayst Aafrikasse maniokiistikuid, mis osutusid nakatunuks kahjuriga, mida Aafrikas enne ei olnud. Viie aasta jooksul oli nakatunud suurem osa kontinendist. Tekkis tõsine toidukriis, kuna maniokil on Aafrika toidus oluline osa. Lähemalt uurides selgus, et Ladina-Ameerikas ei ole see kahjur kunagi olnud suur probleem, sest Paraguays elavad ka putukad, kes hoiavad kahjuripopulatsioone loomuliku kontrolli all. Kui aga kasulikke putukaid Aafrikasse viimiseks otsima hakati, selgus, et intensiivpõllumajanduse aladelt on kemikaalide kasutamise tõttu kadunud manioki metsikud sugulased, mis pakkusid varjupaika kasulikele putukatele, ja neid leiti vaid vähestest piirkondadest, kuhu intensiivpõllumajandus polnud veel jõudnud. Herreni sõnul peaksime sellistest olukordadest õppima, et bioloogiline mitmekesisus võib vägagi ära tasuda, sest alternatiiviks oleks olnud väga suur pestitsiidide kasutamine koos kõigi kõrvalmõjudega.

Oma skeptilise suhtumisega geneetiliselt muundatud kultuuride mõttekusse ja teravilja biokütuseks kasvatamisse esitab raport otsese väljakutse nii Euroopa kui ka USA, aga ka Eesti põllumajanduspoliitikale. Raporti avaldamine vallandas rahvusvahelise skandaali, kuna GMOsid agressiivselt maailmaturule paisata üritav USA keeldus globaalse algatusega liitumast, samal põhjusel ei ole raportit kooskõlastanud GMO-sõbralikud Kanada ja Austraalia.

Eesti toit – kas puhas ja keskkonnasõbralik?

Viimase paarikümne aasta jooksul on Eesti põllumajandus palju muutunud. Nõukogude ajal kasutati Eestis üsna palju sünteetilisi väetisi ja ka taimekaitsevahendeid, iseseisvumise aeg tõi aga muu hulgas kaasa ka põllumajanduskriisi ja kunstkemikaalide kasutamise järsu languse. Üldise arengu käigus on jõukamaks muutunud ka põllumees – peamiselt suurtootja –, kes nüüd suudab iga aasta aina enam väetisi ja taimemürke osta. Pestitsiidide hulk suureneb nii ümbritsevas keskkonnas kui ka jääkidena toidus, mõjutades nii loodust kui ka inimesi, kes töötavad mürkidega, elavad põldude lähedal või tarbivad mitme erineva taimemürgi jääkidega toitu. Kui 1997. aastal kasutati põllumajanduses pestitsiide kokku 199,4 tonni, siis 2006. aastal juba 466 tonni. Ajavahemikus 1997–2006 on haritaval maal kasutatavate pestitsiidide kogus hektari kohta kahekordistunud. Ja mis iseäranis kummaline – isegi keskkonnasõbraliku majandamise toetust saavad põllumehed võivad Eesti põllumajanduspoliitika järgi kasutada taimekaitsevahendeid samaväärselt tavapõllumeestega. Vaadates aga globaalpõllumajanduse probleeme, oleks võib-olla ka meil aeg hakata piirama ja vähendama mürgiste kemikaalide kasutamist põllumajanduses ja toidus? Üha rohkem kasutatakse ka kunstväetisi, mis mõjutavad eutrofeerumist.

Põllumajandus on Eestis muutunud üsna kitsa ringkonna huvivaldkonnaks. Uued tehnoloogiad meelitavad katsetama, lubades aina suuremaid saake ja väiksemaid kulutusi, aga ei pruugi pikemas perspektiivis tervikpilti sugugi parandada, kuna pakuvad vaid lühiajalisi lahendusi. Põllumajandus on kompleksne protsess, mis ei toimi mitte kinnises laboris, vaid avatud keskkonnas, milles me kõik elame, ning see mõjutab meid nii otseselt, pakkudes teatud kvaliteediga toitu, kui ka kaudselt, kujundades maaelu ja keskkonda. Ilmselt oleks meil kõigil mõistlik siis sellega ennast ka suhestada – kas Eesti põllumajanduspoliitikaga otsesemalt või kaudsemalt – näiteks maaomanikuna rentida maad põllumeestele, kes tõepoolest püüavad kasvatada säästlikumalt, või tarbijana valida poes ökoloogilist toitu.