¬†¬†¬† Avaleht ¬†¬†¬† Toit ¬†¬†¬† Kliima ¬†¬†¬† K√ľtus ¬†¬†¬† √úhine! ¬†¬†¬†
Mis on GMO?
Riskid
Toidutootmine
Kliimamuutused
Biok√ľtused
Uudised
Infoleht
Artiklid
√úhine!
GM-tooted
GMO-vabad piirkonnad
√ēigusk√ľsimused
Kooseksisteerimine
Tr√ľkised
Filmid
Kalender
Kes me oleme?
Viited
Kontakt
Ei geneetiliselt muundatud toidule!

Postimees
29. november 2007
Roy Strider, Amnesty International liige, Vennaskonna kitarrist

Viimastel päevadel on Postimehes ilmunud huvitavad artiklid GM-toidu kasulikkuse ja ohutuse kohta.

Et kõik sel teemal kirjutanud autorid on oma artiklites vaielnud vastu minu 22. novembri Postimehes avaldatud arvamusele, pean vajalikuks veel kord selgitada oma seisukohti GM-toidu ja toidukontrolli võimaluste asjus.

Ebatervislik!

27. novembri Postimehe arvamusloos kirjutas üks oponent, Risto Tanner: «Vastupidi, võrreldes taimekaitsevahenditega pritsitud maisi või sojaga on GM-meetodiga taimehaiguste- või kahjurputukatekindlaks tehtud sordid mürgivabamad ja tervislikumad. Et aga euroliit kaitseb GMO-kampaaniaga oma turgu USA odavama toidukauba pealetungi eest, on sügavalt poliitiline, mitte toiduteaduslik küsimus, ja sellest peaks ka Amnesty International endale selgesti aru andma.»

http://www.postimees.ee/271107/esileht/arvamus/298009.php

See väide on osaliselt ekslik. GM-toit on ebatervislik, kuid USA odava toidukauba pealetung on (majandus-) poliitiline küsimus, mille ette on rakendatud nii toiduteadus kui ka orjastatud tootjad ja teadmatusse jäetud tarbijad.

Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteadur Risto Tanner leidis, et taimekasvatus on võrreldes endiste aegadega tõhusalt arenenud. Olen nõus, see on muutunud rafineeritud, pelgalt kasumit tagaajavaks süsteemiks, mille peamine eesmärk on isiklik kasu. Peamist halba survet avaldavad rahvusvahelised korporatsioonid, mis reguleerivad ja dikteerivad tootmistingimused, mürkide kasutamise mahu ja viisid. Globaliseerunud monopolipõhine toiduainetööstus on otseselt seotud nii GMO-, kunstlike asendusainete kui ka pestitsiidide teemaga.

Kui varem seirati vaid paarikümne mürgi olemasolu toidus ning nüüd on list pikenenud üle kahesaja nimetuseni, siis minu jaoks on see märk sellest, et ka mürkide arv toidus on kasvanud seoses toiduainetööstuse imemaailma revolutsiooniga.

Teadur kirjutas: «Seega ei saa kuidagi põhjendatuks pidada Roy Strideri väidet, et «dr Frankensteini põllumajanduslikke saavutusi» meie toidus «saavad praegu teada vaid kodu laboriks sisustanud tarbijad». Vastupidi, ükski kodune labor ei suuda võistelda vähemalt paarisaja miljoni krooni väärtuses analüüsiaparatuuriga, mis viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal on hangitud Eesti riiklikesse toidu- ja keskkonnakontrolli laboratooriumeisse. Ka analüüsiandmete kättesaadavus ei ole veneaegse salastatusega absoluutselt võrreldav. Kes tõsiselt tahab, saab selle asjaomastest asutustest ka kätte.»

Olematu kontroll

Kahjuks ei saa nõustuda. On fakt, et Eesti riik ei suuda riigis müüdavat toitu piisavalt kontrollida. Pelgalt kalli analüüsiaparatuuri olemasolust ei piisa. Riik ei kontrolli ka sisuliselt kauba liikumist. Ukrainast siia toodud toiduained võivad vahetada koha Marokost imporditud kaubaga ja rännata üle piiri ning samaaegselt müüakse vahetuskaup maha Eesti turul.

Küsimus pole siinkohal ka selles, kas veneaegse salastamisega võrreldes on kontrollandmed kättesaadavad või mitte. Olgem ausad, enamik toiduostjaid ei lähe iialgi neid andmeid laborist nõudma. Ja teisalt pole mõnest juhuslikult võetavast analüüsist tarbijale erilist kasu. Nende põhjal ei saa teha isegi tõsiseltvõetavat statistikat.

Väidan, et info toidu koostise ja kahjulikkuse kohta on endiselt suures osas kättesaamatu ja jääb kättesaamatuks senise süsteemi jätkudes veel pikaks ajaks. Toon ruuminappusel vaid ühe näite: 2003. aastal toiduainete GMO seiret Eestis üldse ei tehtud, sest põllumajandusministeeriumist veterinaaria- ja toidulaborile seireks raha ei eraldatud.

Sellega seoses ei olnud ka 2004. aastal GM-toiduainete seiret ette nähtud. Siiski tehti see seire ära ning GMO-märgistuseta toodetest kümnest kaheksast leiti kurikuulsat Monsantos aretatud Roundup Ready sojat (GM-sojasort). Kuni viimase ajani on riigipoolne napp ja ebaregulaarne – võiks öelda isegi süüdimatu – järelevalve kätkenud endas vaid kvalitatiivseid, mitte kvantitatiivseid GMO uuringuid.

Seda kahetsusväärsem on saada kinnitus spetsialistilt, et «näiteks ei analüüsita Eestis veel seda, kas importtoiduaineid ei ole ehk desinfitseeritud ülenormatiivsete kiiritusdoosidega. Eestis ei ole veel kallist seadet, mis võimaldaks kohapeal nõuetekohaselt analüüsida dioksiine toidus. Nende saasteainete sisaldusele kehtestas euroliit mõni aeg tagasi üliranged piirnormid. Väheste seni Saksamaalt tellitud Eesti räimede analüüsitulemused olid küll lohutavad».

Kinnitatakse, et «kõik sellised üksikjuhtumid on siiski Eesti tänapäevase toidukontrolli tingimustes lahendatavad ja ei anna kuidagi põhjust järeldusteks, et me kõik oleme sunnitud aina mürki sööma». Teate, peaaegu kõik üksikjuhtumid ongi lahendatavad. Kardan, et enamasti Eestis veel lahendataksegi vaid valitud üksikjuhtumeid ja sedagi pakazuhha vormis.

Kardan edasi, et oleme sunnitud mürki sööma ja kahjuks oponentide senised vastuartiklid mind ei veena, kuigi mul oleks hea meel saada tunnistust, et mu kartused on asjatud.

Margariin ja heroiin

Risto Tanner väidab, et on 66 aastat margariini söönud ning pole selle kätte veel surnud. Mina olen 23 aastat suitsetanud, hiljuti, tõsi küll, jätsin maha. Kartsin, et kuigi ma siiani selle kätte polnud surnud, võin lühendada mõttetult oma eluiga, hoolimata sellest, et minu vanaisa suitsetas 78. eluaastani ja suri alles siis. Ehk ma lihtsalt kardan liiga palju?

On ilmne, et margariini söömine ei tapa sama kiiresti kui heroiini üledoos. Kirjutasin seda väitlussarja alustanud artikli, et öelda: tänapäeva monopoolne ja manipuleeriv toiduainetööstus hoiab kasumi nimel toidu kvaliteeti liiga madalana ning seda kaitsev süsteem ei nõua tarbijale olulise, toitu puudutava info selget ja piisavalt ühemõttelist avaldamist. Professor Ülo Niinemets aga väitis, et margariini pannakse odavuse nimel juba kõikjale, kaasaarvatud sinna, kuhu see käima ei peaks, näiteks «puhtasse» Eesti täisteraleivasse.

Taimemürkide kahjulikkusest pole vist mõtet rääkida, sest kes ikka usuks kasulikesse pestitsiididesse toidus, seega tooksin välja mõned GM-toidu miinused, nagu tõsine toiduallergia oht, GM-umbrohu ja -kahjurite teke, loodusliku mitmekesisuse vähenemine, korporatsioonide majandustürannia kasv, varandusliku kihistumise ja tootjate sõltuvuse suurenemine. Seda kõike suurema saagikuse nimel (mida pole siiani veenvalt tõestatud).

1998. aastal viis teadlane Arpad Pusztai läbi Rowett Research Institute’is Aberdeenis esimesed sõltumatud, mitte tööstuse rahastatud katsed, et uurida GM-toidu mõju. Rottidel, keda toideti GM-kartulitega, ilmnesid organikahjustused, ajutegevusehäired ja peensoole paksenemine.

Uuringud näitasid, et sümptomid olid otseselt ja ainult seotud GM-toiduga! Samal aastal avaldas Pusztai uurimistulemused Briti teleprogrammis «The World In Action». Instituudi juhataja valetas seepeale, et katsed ei leidnud aset. Ta vallandas Pusztai, lõi laiali uurimisrühma, külmutas info ja peatas kuus samasugust uurimisprojekti.

Hiljem selgus, et GMO-kuningas, korporatsioon Monsanto, oli teinud instituudile just enne teadlase vallandamist 2,5 miljoni krooni suuruse rahaeraldise. Samuti helistati enne telesaadet Monsantost president Clintonile, kes helistas peaminister Blairile, kes helistas Rowetti direktorile, kes keelas Pusztail uuringutulemustest rääkida.

Teadus riigi palgal

Monsantos töötanud spetsialist Dragos Dima soovitab GMO-debatis leida vastuse neljale küsimusele. a) Eetiline: kas me võime mängida jumalaid? Kas tarbija teab, mida tema otsused tähendavad? b) Teaduslik: kas GM on talunikule tegelikult majanduslikult kasulik? Kas GM-toit on ohutu? Kas me mõjutame GM-kultuuride kasvatamisega keskkonda ja kui, siis kuidas? c) Poliitiline: kas tahame, et traditsiooniline põllumajandus säiliks? Kas Euroopa keemiatööstust ähvardavad monopolid? d) Majanduslik: kas me hakkame rohkem toitu tootma? Odavamalt? Kas Euroopa on valmis traditsioonilisest põllumajandusest loobuma?

Dima kinnitab, et kooseksisteerimine on ainult poliitiline hüüdlause. Praktiliselt pole kooseksisteerimine võimalik. Tavaseemned saavad seguneda ja segunevadki GM-seemnetega igasugustes olukordades – müügikohtades, transpordil, saagi koristamisel. Kas kujutate ette, kuidas oleks võimalik tagada mahepõllumajanduse nulltolerants muundatud kultuuride suhtes? Samuti on eksmonsantolane seisukohal, et kui GM-tehnoloogia muutub vabalt turul saadavaks, pole enam vaba seemneturgu olemas. Patentide ja intellektuaalse omandi tõttu muutub turg nii, et talunik võib osta seemneid vaid X või Y firmalt.

Ja samamoodi ka kemikaalidega, mida võib osta vaid nende konkreetsete seemnete jaoks: «Oma riigi (Rumeenia – R. Strider) kogemuse põhjal võin öelda, et kui juba GM-seemned müügis on, siis on see ainult aja küsimus, kui laiaulatuslik kontrollimatu saaste avaldub – talunikud hakkavad seda kasvatama ja siis ei tea enam keegi, millised seemned kus kasvavad. Palju odavam on sellest kõigest hoopis hoiduda kui pärast vigu parandada.»

Tundub, et ka teadus pole tänapäeval enam mitte niivõrd inimeste teenistuses, kuivõrd korporatsioonide ja riikide palgalehel. On aeg sekkuda kodanikel ja kolmandal sektoril.
 
http://www.postimees.ee/291107/esileht/arvamus/298475.php