¬†¬†¬† Avaleht ¬†¬†¬† Toit ¬†¬†¬† Kliima ¬†¬†¬† K√ľtus ¬†¬†¬† √úhine! ¬†¬†¬†
Mis on GMO?
Riskid
Toidutootmine
Kliimamuutused
Biok√ľtused
Uudised
Infoleht
Artiklid
√úhine!
GM-tooted
GMO-vabad piirkonnad
√ēigusk√ľsimused
Kooseksisteerimine
Tr√ľkised
Filmid
Kalender
Kes me oleme?
Viited
Kontakt
Keskkond on enam kui geenide ja valkude kogum

Postimees,
4. detsember 2007

Nastja Pertsjonok, Eestimaa Looduse Fond projektijuht

Maailmas kasvatati eelmisel aastal geneetiliselt muundatud organisme ehk GMOsid umbes 102 miljonil hektaril – mis on natuke vähem kui Prantsusmaa, Saksamaa ja Kreeka pindala kokku ning moodustab ligikaudu 7 protsenti maailma haritavast maast. Seda on ühtaegu nii vähe kui ka palju. Vähe, kui võtta tõe pähe Erkki Luugi juttu 23. novembri Postimehes, kus ta väidab, et ülitäpse loomismetoodikaga GMOd on absoluutselt probleemivabad ja päästavad maailma mürgitamise käest (http://www.postimees.ee/231107/esileht/arvamus/297283.php).

Aga seda on päris palju, kui mure, et GMOd võivad tekitada probleeme tervisele, keskkonnale ja majandusele, ei olegi Roy Strideri väljamõeldis, vaid sellel on tõepõhi all.

Kurikuulsaid GMO-vastaseid (justkui oleks see amet!) süüdistatakse sageli selles, et nad on konservatiivsed, kardavad kõike uut juba lihtsalt sellepärast, et see on uus ja eitavad looduses toimuvaid protsesse.

Ma arvan, et enamik keskkonnakaitsjaid ei eita evolutsiooni olemasolu ega sordiaretuse mõttekust ja ei kutsu üles minema tagasi kiviaega. Enamasti juhivad GMO-vastased tähelepanu just süsteemide komplekssusele ja potentsiaalsetele probleemidele, mida näiteks uue tehnoloogia juurutamine kaasa võib tuua.

Geenitehnoloogia kasutab lähenemist, kus elusorganism on taandatav füüsikale ja keemiale, keskkonnakaitses on aga pigem kasutust leidnud kompleksne lähenemine, mille kohaselt ökosüsteem on tervik. Ilmselt on see üks erinevus lähtekohtades, mis ongi suurte vastuolude allikaks selle kahe grupi vahel.

Keskkonnakaitsjate ettevaatlik suhtumine ökosüsteemi lihtsustatud käsitlusse ulatub ajas kaugele tagasi, tuntumaid näiteid on ilmselt Hiina, kus 1950. aastatel viidi läbi massiline põldvarblaste hävitamise kampaania, sest varblaste nahka läks osa saagist. Varblaste õnnestunud hävitamise tulemusena jäädi aga järgmisel aastal ilma kogu viljasaagist, sest selgus, et varblased toitusid põldudel mitte ainult saagist, vaid ka kahjuritest.

Keskkonda ja toidulauale?

Teaduskirjanduses ilmub igal aastal uusi artikleid, mis juhivad tähelepanu erinevatele GMOdega seotud probleemidele. Probleemid võivad olla tingitud sellest, et täppisaretusena reklaamitav haru ei olegi nii täpne (tehnoloogia ei taga muundamisel geeni sattumist kindlasse kohta ja see võib muuta kogu päriliku materjali toimimist ja avaldumist) või sellest, et ökosüsteemis avastatakse uued seosed, mida varem polnud arvestatud.

Ilmub artikleid nii potentsiaalsete terviseriskide kui ka keskkonnaohtude kohta ja lisaks – nagu igas teaduses, muutuvad dogmad uute teadmiste tulekuga ka geneetikas.

Niikaua kui meil ei ole paremaid vastuseid kui – «Ameerikas on neid kümme aastat söödud ja kasvatatud ja nad pole surnud» – ei peaks me tormama GM taimi keskkonda viima.

Ameerika GMOde regulatsioonid on muide püütud ära paigutada vanade (70ndatest pärit) seaduste alla, mis toob kaasa, et geenmuundatud lõhe lubamise kaalumisel käsitletakse seda kui kunstlikult toodetud ravimit. Sellise käsitluse raames on selge, et jääb kontrollimata nt lõhe mõju keskkonnale, sest ravimid pole looduskeskkonda viimiseks ette nähtud.

Et aga GMOd on paljunemisvõimelised elusorganismid, siis laborist keskkonda välja lastuna on neid tõsisemate probleemide ilmnemisel suhteliselt raske tagasi «kätte saada». Keskkonnakaitses peaks sellistel puhkudel kehtima ettevaatusprintsiip, mis ütleb: kui kahtled, siis otsusta keskkonna kasuks – see tähendab praegusel juhul GMOde vastu.

Jättes kõrvale kõik teaduslikud vaidlused teemal ohtlik-ohutu, on GMOdega seotud aspekt võib-olla veelgi olulisem, sest muudab meie paradigmasid ehk rohkem kui muudavad meie elu keskkonna- või tervisemõjud.

Nimelt ei saa mööda vaadata faktist, et GMOd on kaitstud patendiõigustega – nad on neid tootnud firma «leiutised». Ausalt öeldes, minu isiklikust seisukohast lähtudes kumab selles suhtumises juba läbi teatud perverssus, et me redutseerime eluvormi – taime, looma – keemiliseks konstruktsiooniks, mida saab nimetada «leiutiseks».

Minu seisukohast võttes peaks genoom olema midagi võõrandamatut, mis kuulub planeedi ühise pärandi hulka.

Elu patenteerimisest

Miks on GMOd patenteeritud? Firmad argumenteerivad patenteerimise õigustatust sellega, et nad on kulutanud hulga aega ja vaeva selleks, et luua midagi uut ja enneolematut.

Nüüdseks on olukord kujunenud selliseks, et kui keegi muundab mingi elusorganismi genoomi sellele organismile uut omadust andva geneetilise materjaliga, siis saab ta suure tõenäosusega selle organismi omanikuks (kusjuures, huvitav paradoks – GMOsid turule tuues ja avalikkuses tekkivaid murelikke küsimusi pareerides väidavad GMOde loojad, et GMO-l ja tavataimel polegi õieti mingit vahet).

Nagu ka kõik teised majandusharud, on põllumajanduses suur kapitali kontsentratsioon, iseäranis seemnetootjate hulgas. Selleks, et seemnemajandus kasumlikum oleks, on GMOd koos juurdekuuluva patenteerimisvõimalusega ideaalne vahend. Sest patenteeritud seemet ei tohi põllumees ise paljundada või järgmiseks aastaks hoida. Ta on seotud käsist ja jalust firmale kuuluva intellektuaalse omandiga.

Põhja-Ameerikas on patendiprobleemid toonud kaasa põllumajandustootjate usaldamatuse üksteise vastu ja kohtuhagisid, millega on suuresti muutunud sotsiaalsed sidemed maapiirkondades.

Nii USA kui Kanada õigussüsteemi kohaselt on põllumees patendiõigust rikkunud isegi siis, kui patenteeritud taim satub põllule tema teadmata, mis võib juhtuda tuule, inimliku hooletuse, firma enda vea tõttu. ELile GMOsid maha parseldada proovides ja ELi ettevaatliku suhtumisega vastakuti sattudes ei ole GM firmad siin sama joont püüdnud ajada – vähemalt niikaua, kuni nad on kindlad, et tootjad ja valitsused on GMOd omaks võtnud.

GMOde patenteerimine toob kaasa toiduturu monopoliseerumise. Juba praegu on maailmas seemneturg kontsentreerunud suurel määral suurfirmade kätte.

GM kultuurid on enamgi veel koondunud käputäie – kümmekonna – rahvusvahelise firma kätte. Tuntumateks on vast Monsanto, Syngenta, DuPont, Bayer. Muide, Erkki Luugi väide, et GMOsid kartes avame oma toidulaua hoopis rohkem mürgitatud toidule, on kaugel faktidest.

Esiteks, terve mõistus ütleb, et kui peaaegu kõik GMOsid tootvad firmad on needsamad, kes toodavad ka põllumajanduslikke mürke, on neil vähe huvi selle vastu, et mürgitamine põllumajandusest kaoks. Aga teiseks, lisaks spekulatsioonile firmade mõttemaailma üle, kinnitavad seda ka faktid – kolmveerand kommertskasutuses olevatest GMOdest on loodud taluma umbrohumürke ükskõik kui suurtes kogustes.

See tähendab, et kui tavataimedega põllumees peab panema mürki põllule kaalutletult, teatud ajal, et mitte kahjustada taimi, mida ta kasvatab – võib herbitsiiditolerantsete GMOde kasvataja panna umbrohumürki nii palju, kui ta ise vajalikuks hindab – ja ükskõik mis taime kasvufaasis.

Kõige pikemaajalised USAs tehtud uuringud näitavad ka, et koos GMOde kasutuselevõtuga on umbrohumürkide kasutamine suurenenud, mitte vähenenud. Ja seega on suurenenud nende mürkide jääkide hulk meie veekogudes, mullas ja ka toidus.

Eestis on põllumajandus läinud suhteliselt väikese tootjate hulga kätte. On küll vanaemad-vanaisad, kes kasvatavad endale või perele, aga müügiks toodavad siiski suuremad tootjad. Ilmselt on see meid kõiki võõrandanud põllumajandusest.

Tegelikult on toit ikkagi see, mis meid elus hoiab ja ilmselt väärib see küsimus läbimõtlemist – millist põllumajandust me enda ümber näha tahame? Kas tahame usaldada ennast GMOsid tootvate kemikaalifirmade kätte?

Millist mudelit tahame?

Kõige agressiivsema turunduspoliitikaga ning rohkemate valeandmete esitamise ja korruptsiooniskandaalide keskel olev firma on USA hiigelkorporatsioon Monsanto, mis omal ajal (koos teise GMO-sid tootva kemikaalifirmaga – Dow Chemicals) tootis herbitsiidi «Agent Orange» Vietnami sõja jaoks – lehtedeta puude vahelt oli Vietnami partisane lihtsam leida.

Herbitsiidi kasutamise tagajärjel avaldus mitmeid raskeid tervisekahjustusi nii Vietnami elanikkonnal kui ka USA sõjaveteranidel – alates nahaärritustest kuni emotsionaalse ebastabiilsuse ja väärarenguteni. Nagu hiljem selgus, olid firmad herbitsiidi jääkaine mõjudest teadlikud, ent varjasid neid.

Alles eelmisel aastal võitles keskkonnaorganisatsioon Greenpeace kohtu teel välja sama firma – Monsanto – GM maisi taotluses sisalduvad andmed loomkatsete kohta, mis viitasid maisi toksilisele mõjule katseloomadele.

Firma oli kvalifitseerinud andmed «ärisaladusena», mis oli otseselt seadusvastane, sest toiduohutust puudutavaid andmeid ei tohi sellisena seaduse järgu nimetada. Kas tahame samade firmade kätte usaldada oma põllumajanduse ja toidulaua, väärib minu meelest kaalumist.

Praegu on Eesti eri ametkonnad suhtunud GMOde lubamisse väga sallivalt, kuid tegelikult ei puuduta see küsimus mitte ainult molekulaarbiolooge ja juriste, vaid kogu ühiskonda.
http://www.postimees.ee/041207/esileht/arvamus/299398.php