¬†¬†¬† Avaleht ¬†¬†¬† Toit ¬†¬†¬† Kliima ¬†¬†¬† K√ľtus ¬†¬†¬† √úhine! ¬†¬†¬†
Mis on GMO?
Riskid
Toidutootmine
Kliimamuutused
Biok√ľtused
Uudised
Infoleht
Artiklid
√úhine!
GM-tooted
GMO-vabad piirkonnad
√ēigusk√ľsimused
Kooseksisteerimine
Tr√ľkised
Filmid
Kalender
Kes me oleme?
Viited
Kontakt
Muundkultuuride vajalikkusest

Marek Strandberg

Esimene küsimus, mis mul muundkultuuride (GMOde ehk geneetiliselt muundatud organismide) kasutamisest rääkides tekib on eelkõige küsimus nende vajalikkusest. Miks leitakse, et muundkultuure tuleks kasvatada? Nende loojad ütlevad, et see rikastavat inimeste toidulauda ja võimaldavat toime tulla näljahädaga. Üllad väited ju! Toidulaua vaesumine pole paraku aga seotud mitte söödavate taimede puudumisega – neid on nimelt kümneid kordi rohkem kui tänases põllumajanduspraktikas kasutust leiab – vaid asjaoluga, et majanduslikud suhted ja turunõudlus on keskendunud vaid väheste liikide ja nende valitud liinide kultiveerimisele. Majanduslike ja kaubanduslike probleemide lahendus aga ei saa iialgi olla uutes taimesortides. Pole loodav kõiki aegade algusest aegade lõpuni rahuldavaid supi, prae ja magustoidupuid. Ökosüsteem Maal toimid liikide rohkuse ja nende omavaheliste suhete mitmekülgsuse kaudu, mitte liikide aina universaalsemaks muutumise kaudu. Nii ei lahenda ega ka leevenda valgupuudust, mitte uue ja rohkem valku (proteiine) tootva kartuli (protato) kultiveerimine vaid põllumajandusharjumuste muutmine. Taime ja loomakasvatus peab olema muudetud tasakaalustatuks ning vastavaks inimeste tegelikele toitumisfüsioloogilistele vajadustele. Tänases maailmas on põllumajanduse suurimaks keskkonnamõjuks just mulla struktuuri vaesumine ning muldade hävimine. Seda põhjustabki tasakaalust väljas olev põllumajandus. Muundkultuuride kasutuselevõtt vaid süvendab seda. Nii on ainsaks täna teada olevaks mulda säilitavaks põllumajandustehnoloogiaks mahepõllumajandus. See pole sama , mis massiteadvuses levinud arusaam vähese kunstväetise ja mürgiga kasvatamisest. Tegemist on tehnoloogiaga, mille puhul taimede hävimist ja kahjustumist haiguste ja putukate poolt välditakse loodulikku mitmekesisust (kasvatavate söödavate taimede hulka) suurendades ja põllumaid mosaiiksemaks muutes. Mahepõllumajanduses on taime- ja loomakasvatuse tasakaal see, mis sõnniku aruka taaskasutusega tagab nii toitainete piisavuse kui mullastruktuuri säilivuse. Olgu öeldud, et kaasaegne mahepõllumajandus tagaks kindlasti Eestis elavate inimeste enamuse toiduvajadusest – nii vajamineva energia kui kvaliteedi osas.
Eesti põllumajandusminister leidis aga küll mahti lobiseda mahepõllumajanduse perspektiividest ja võimalustest ning kuulata oma saksa kolleegi asjakohastest kogemustest. Kohtumisele järgnenud valitsuse istungil andis ta aga heakskiidu muundkultuurina loodud tärklisekartuli kasvatamisele.

Kagu Aasias on kaubandussuhete ühekülgsuse ja turusurve tõttu muutnud valdavaks kasvatatavaks toiduaineks riis. Selle vähene a-vitamiini sisaldus on tõsiste tervishäirete ja suremuse põhjustajaks. Lahenduseks pakutakse aga kuldset riisi, mille taim on geneetiliste manipulatsioonidega õpetatud sünteesima a-vitamiini. Tundub ju jällegi väga üllas plaan. Kas poleks aga arukam ja loomupärasem kaubandusliku surve muutmine ning olukorra taastamine, kus inimesed harrastaksid uuesti paljude erinevate ja kvaliteetset elu tagavate söödavate taimede kasvatamist. Kadunud võtmekimpki õnnestub alati leida sealt kuhu see kadus, mitte kõige heledama laterna alt, kust seda on mugav otsida.

Teaduse ja tehnoloogia areng ei pea tingimata esile kutsuma nende tehnoloogiate massilist kasutamist ning massikasutuse käigus tegevuste korrigeerimist. Geenitehnoloogial põhineva eluäri olemus on ju ikkagi soov teenida põllupidajate seniste vabaduste pealt. Põlluharija on siiani olnud vaba paljundama oma põllul kasvanud taimi. Eluäri olemuseks on aga teatud geenikombinatsioonide patenteeritavus ning patendiomaniku õigus piirata ja seada tingimusi selliste taimeliinide paljundamiseks. Analoogia programmikoodidega on täielik. Just see on põhjuseks, miks GMOde vajalikkuse põhjendamiseks on käivitunud üleilmne turustamiskampaania. Ainuüksi maisiliinidele on registreeritud patente üle 300. Igaühe loomismaksumus jääb päris mitme miljoni dollari suurusjärku. See on reeglina investorite raha, mis ootab tagasiteenimist ja investorid on oma panuseid teinud, kui teadmamehed on seletanud tolle tehnoloogiasuuna tohutut perspektiivi. Seda juba aastakümnete eest.

Täna on GMOde kasvualaks 60-70 miljoni hektari jagu põllumaad. Seda 1,4-st miljardist haritava maa kogupinnast.

Ka DDT – omaaegse ohutuks peetud putukamürgi – mõju inimese tervisele ei suudetud ette näha. GMOde mõju ökosüsteemile ja otse või sealtkaudu ka inimese heaolule pole ehk samuti paljudel juhtudel teada. Muundkultuurid intensiivistavad põllumajandust veelgi – kõrgem hind, lepinguterohkem suhe tootjatega jne – see aga on taas hävitava mõjuga mullastikule. Miks on aga vaja tarbijatel asju mille peamine vajadus tuleneb asjaolust, et on olemas selle asja tootjad ja selle toote patendiomanikud? Peale tootja tahte on olemas ju ka ühiskondlik (tarbijate) arvamus. USAs sooviks enamus tarbijast näha, kas tooteis on kasutatud GMOsid või mitte. Enamus tootjaist aga on selle vastu öeldes, et selleks pole põhjust kuna need tooted ei erine looduslikest ju millegi poolest. Miks küll pelgavad muundkultuuride loojad-tootjad, et nende miljonid ja miljonid poolehoidjad saaksid uhkustundega süüa progressi sümboliks loetud muundtoitu?

(2004)