¬†¬†¬† Avaleht ¬†¬†¬† Toit ¬†¬†¬† Kliima ¬†¬†¬† K√ľtus ¬†¬†¬† √úhine! ¬†¬†¬†
Mis on GMO?
Riskid
Toidutootmine
Kliimamuutused
Biok√ľtused
Uudised
Infoleht
Artiklid
√úhine!
GM-tooted
GMO-vabad piirkonnad
√ēigusk√ľsimused
Kooseksisteerimine
Tr√ľkised
Filmid
Kalender
Kes me oleme?
Viited
Kontakt
GMO: poolt ja vastu

6. november 2003

Seitse põhjust, miks Eesti vajab GMOd ja seitse põhjust, miks Eesti ei vaja GMOd
Erkki Truve ja Anne Luik

Seitse põhjust, miks Eesti vajab GMOd
Erkki Truve, Tallinna tehnikaülikooli
professor

Geenitehnoloogiline põllumajandus on kõige mahedam, st kõige vähem keskkonda ja meie toitu
saastavaid kemikaale kasutav põllumajandus. Seega on geenitehnoloogiline
toit puhtam kui see, mida me hetkel sööme. Lisaks, me soovime ju säilitada oma viimase
15 aasta jooksul suuresti isepuhastunud loodust ning ei igatse tagasi
loodust reostavat intensiivpõllumajandust. GMOd võimaldavad põllumajandusel olla intensiivne
ka loodust reostamata.

Geenitehnoloogia võimaldab meie toitu muuta senisest täisväärtuslikumaks,
seda nt vajalike vitamiinide biosünteesi, mikroelementide
akumulatsiooni jms abil.

Eesti põllumajandus vajab suuri dotatsioone, kuna meie kliimavöötmes
ei ole võimalik ilma selleta Euroopas konkurentsivõimelist põllumajandustoodangut
saada. Geenitehnoloogia võimaldab muuta põllumajandust efektiivsemaks,
st vähendab vajadust doteerida seda majandusharu. Dotatsioone vajatakse ka seetõttu,
et kogu põllumajandus on väga tihedalt seotud ja sõltuvuses ühest tootmisharust – toiduainetööstusest.

Geenitehnoloogia võimaldab põllumehel toota toorainet ka näiteks farmaatsia- või keemiatööstusele, vähendades ning lõpuks loodetavasti kaotades vajaduse
dotatsioonide järele.

Geenitehnoloogiline põllumajandus on osa kõrgtehnoloogilisest
tootmisest, kus raha ei teenita mitte niivõrd suurema koguse valatud
higi ja täiendavalt ülesküntud põldude arvel, vaid teadmiste
rakendamiste arvel. Teadmistepõhine põllumajandus ei ole mõeldav
ilma geenitehnoloogiata (nii nagu ei ole see mõeldav ka teises
suures bioloogiateaduse rakendusharus – meditsiinis).

Eesti tõsine probleem on teatud piirkondade suur reostatus raskemetallide, kütusejääkide, radioaktiivsete isotoopide jms-ga. Geneetiliste muundatud taimede
abil teostatav fütoremediatsioon on üks perspektiivsemaid viise,
kuidas keskkonnasõbralikul viisil probleem tulevikus lahendada.


Geenitehnoloogia on ilmselt ainus võimalus, kuidas Kolmandale
Maailmale pakkuda piisavalt kiiresti uusi sorte, mis oleksid paremini
kui senised võimelised taluma sealseid patogeene ning kliimast
tingitud stressi ning mis võiksid vähemalt teoreetiliselt sealsamas Kolmandas
Maailmas kasvatatuna anda piisavalt täiendavat saaki umbes
kuuendiku maailma inimeste jaoks tänini reaalsuseks olevale näljahädale.
Näljahäda ei ole Eesti probleem, kuid just seetõttu peame me
rohkem õppima mõtlema ka nende piirkondade peale,kus see paraku
probleem on.

 

Seitse põhjust, miks Eesti ei vaja GMOd.

Anne Luik, EPMÜ professor

Biotehnoloogia on põllumajandust intensiivistanud. Välja on töötatud kultuuride liine, millest
kolmveerandi moodustavad umbrohutõrjevahenditele (glüfosaatidele
ja glüfosinolaatidele) ning putukatele resistentsed liinid. See
viib tootmise lihtsustatud skeemidele, kus intensiivsel monokultuursel
tootjal on hõlbus kasutada tõrjevahendeid. Mulla degradeerumise
oht on kasvanud, umbrohutõrje hävitav surve mulla mikrofloorale,
kasulikele putukatele tõusnud. Kahjuriresistentsete kultuuride mõjul on kujunenud välja neile vastupidavad kahjurite rassid. Nt kahjuriresistentse puuvilla massrüüstamine mähkuri poolt 2002 India mitmes osariigis. Tugevdatud umbrohutõrje soodustab tõrjevahenditele resistentsete umbrohtude väljakujunemist.

Geneetiline saastumine. GMOdega on võimalik luua tohutu hulk uusi kombinatsioone, millega
loodus kunagi varem pole kokku puutunud. Nende talitlemise tagajärgi
ökosüsteemis pole praeguse teadmiste taseme juures võimalik
prognoosida. Viimase inglise uurimuse kohaselt on GMO-kultuuridelt
geenisiire 30 km kaugusele. Tolmeldajad putukad ei tee vahet GMO ja tavakultuuri vahel. Siire
toimub ka mullaorganismidele.
Mehhikos, kus GMOd pole lubatud, avastati 2001. aastal, et 95 protsenti maisist on GMOga saastatud (USA kasvatab GMO-maisi).

GMO-kultuurid ise või nende lähisugulased (neilt saadud geneetilise
materjali tõttu) muutuvad raskesti käsitletavateks objektideks. Nt Põhja-Ameerikas on herbitsiiditolerantne raps muutunud umbrohuks järgnevatele kultuuridele,
sest varisenud seemnest tärkavad järgmise kultuuri sees nn vabatahtlikud, mille tõrjumiseks
on vajalik kasutada veelgi ohtlikumaid ühendeid (Kanadas kasutatakse
Atrazini, mis Euroopas ülima keskkonnaohtlikkuse tõttu keelatud). Päevalille lähisugulastest
umbrohud on oma suurema viljakuse ning ohtra seemnesaagi
tõttu muutunud ohtlikeks umbrohtudeks mitmes USA osariigis.

GMO-toidu ohutust ei ole piisavalt kontrollitud. GMO-toidul närilistes on leitud rakkude kontrollimatut
vohamist ja peensoole kahjustusi. Rotid, lehmad ja sead on valikul eelistanud tavasööta
GMOle. Sigade tervis ja viljakus on osutunud paremaks tavatoidul. Kindlaks on tehtud mesilase seedetraktis GMO-toidust geenisiire soolebakteritesse. Kuidas see mõjutab organismi talitlust? Kas sama on võimalik ka teistel organismidel?

GMO-kultuurid on patenteeritud ja muudavad tootja ripatsiks suurfirmade käes. Kalli seemnega
kaasneb ka tehnoloogiakomplekt, mille järgimine kohustuslik. Seemet ise paljundada ei saa. GMO-kultuurid pole toonud suurkasumeid. Nt Põhja-Ameerikas pole GMO maisiliinid
osutunud kõrgemasaagilisteks, vid on ilmutanud suurema  undlikkust ilmastikutingimuste
ja haiguste suhtes.

GMOde lülitamine tootmisse komplitseerib tootjate tegevust. Euroopa liidus nõutakse GMOde
ja nendest toodetud produktide märgistamist, kui nende sisaldus seemnetes ületab 0,1 protsenti ja
produktis 0,9 protsenti. GMOsid kasutava tootja naabrid on saasteohus. Mahe- ehk ökotootja tegevus
lõpeb aga hoopiski, sest seal pole GMOd lubatud. Tuleb käivitada kallis laborianalüüside süsteem,
kus tootja saab tõestada oma toodete GMO-taset. Parim viis komplikatsioonidest loobumiseks
on GMO-vabade piirkondade (vabariigi) moodustamine.

GMO-kultuuride lubamine majanduslikuks kasvatamiseks on paradigma küsimus. Millist arengut
kavandame, kas jätkusuutlikku, loodust hoidvat mullaviljakust ja bioloogilist mitmekesisust säilitavat
ökoloogilist tootmisviisi või intensiivistuvat tootmist, mille üheks osaks on GMOd?


http://www.emu.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=6989/sisu.pdf