Avaleht     Toit     Kliima     Kütus     Ühine!    
Mis on GMO?
Riskid
Toidutootmine
Kliimamuutused
Biokütused
Uudised
Infoleht
Artiklid
Ühine!
GM-tooted
GMO-vabad piirkonnad
Õigusküsimused
Kooseksisteerimine
Trükised
Filmid
Kalender
Kes me oleme?
Viited
Kontakt
Kas me tõepoolest vajame geneetiliselt muundatud toitu?

Maaleht

24. juuli 2008

Aleksei Lotman, Maaelukomisjoni aseesimees, Eestimaa Rohelised

GM-põllukultuuridest kui maailma näljahädast päästjaist räägitakse palju, ent fakte on vähe.

Geneetiliselt muundatud (GM) põllukultuuride viljelemise pooldajad armastavad korrata, et sel viisil on võimalik vältida näljahäda. Hakkasin huviga lugema Toomas Savi 10. juulil Maalehes ilmunud artiklit, kus see väide on tõstetud lausa pealkirjaks.

Paraku puudus ka selles artiklis igasugune tõestus GM-kultuuride edukusest näljahäda tõrjumisel, kogu teemaarendus piirdus vaid sama väite kordamisega artikli ühes lauses. Vähimatki tõendust GM-kultuuride kasvatamisest kui näljavastasest võluvitsast artikkel paraku ei esita - nagu ka kümned teised sarnase meelsusega väljaastumised.

Kui tuleb, siis jääb

Niisiis, kuigi GMOde (vastupidiselt Toomas Savi väitele ei tähista see lühend geneetiliselt muundatud toiduaineid, vaid geneetiliselt muundatud organisme) põllumajandusliku kasutamise pooldajad väidavad alatihti, et nende kasvatamine päästab meid näljahädast, on tegu paljasõnalise väitega, mille tõendamiseks pole esitada ainsatki fakti.

Kuidas on aga tegu teiste GMO-sõprade väidetega? GMOde entusiastlikud propageerijad tavatsevad väita, et GMOde kasvatamisel ja nende toiduks kasutamisel puuduvat negatiivsed tagajärjed. Kas see väide peab paika?

GMO-viljelus pole tõepoolest veel kusagil katastroofi põhjustanud, kuid enne lõplike hinnangute andmist tasub juhtida tähelepanu mõningatele praeguseks ilmnenud probleemidele, eriti arvestades nende võimalikku pöördumatust.

Eluslooduse kõige intiimsema asja - meie pärilikkusaine DNA - kallal surkiv tööstus toodab mingil määral paratamatult riske. Geneetilist saastust ei ole kord lahti pääsenuna enam võimalik "tagasi kutsuda". Horisontaalne geeniülekanne ohustab põliste taimesortide geneetilist puhtust, kuid võib levitada ohtlikke geene ka ökosüsteemis laiemalt.

Üsna tõenäoline on herbitsiiditaluvuse geenide levik kultuurtaimede sugulasteks olevatele umbrohtudele. Kõige ilmsem on see oht rapsi puhul, kellel on hulgaliselt umbrohtudest sugulasi ja kellele on iseloomulik risttolmlemine. Kas soovime oma põllule näiteks Roundupi-kindlat rakvere raibet?

Seejuures on Jaapanis teada juhtumeid, kus GM-raps on kasvama läinud raudteede
ääres, kust rapsiseemet veeti töötlemisele - seega kaasneb risk juba GMO riiki lubamisega, ilma et seda kusagil üldse teadlikult kasvatataks. Selles valguses on eriti murettekitav võimalus, et Euroopa Liidus võidakse turule lubada GM-rapsist valmistatud toitu ja sööta.

Samas ei saa välistada mõnede geenide levikut viirusvektorite abil hoopis teistesse organismirühmadesse, täiesti välistatud pole isegi antibiootikumi-resistentsete markergeenide levik haigusttekitavatele bakteritele.

Ka väide GMOdest valmistatud toidu absoluutsest ohutusest on mõnevõrra ennatlik, ikka ja jälle ilmub kahtlusi soovimatute kõrvalnähtude esinemise kohta. Samuti on USAs ja mujalgi korduvalt leitud toidus selliste GMOde sisaldust, mida pole toiduna turustamiseks lubatud.

Lähimal vaatlemisel pudenevad põrmuks ka GMO-entusiastide väited GM-kultuuride suuremast põuakindlusest või üldse keskkonnatingimustele vastupidavusest.

Geneetiliselt muundatakse maailmas peamiselt nelja põllukultuuride
liiki - soja, raps, puuvill ja mais - ning seda eelkõige eesmärgiga muuta need vastupidavaks herbitsiididele nagu Roundup või panna need sünteesima bakteriaalset päritolu putukavastast mürki, mida tuntakse lähtebakteri nime järgi Bt-toksiinina.

Põuakindlusega pole neil geneetilistel manipulatsioonidel midagi ühist. Sama paljasõnaline on ka väide, nagu vajaks GM-kultuurid vähem väetist või oleks mingil muul viisil keskkonnasõbralikud.

Kellele kasulik, kellele mitte

Kuid kellelegi on ju nende kultuuride kasvatamine ometi kasulik? Miks seda muidu nii suurtel pindadel Ameerikas tehakse ja nii hoogsalt Euroopale üritatakse peale suruda? GMO-kultuuride kasvatamine on kasulik need kultuurid patenteerinud firmadele.

Toomas Savi muretseb oma artiklis õigusega selle üle, et USA pestitsiiditurgu kontrollib kõigest kümmekond firmat, kuid unustab märkida, et samad firmad kontrollivad ka patenteeritud GMO-seemne turgu. Eelkõige on kõne all Monsanto, maailma suurim tegija nii põllumajandusmürkide kui ka GMO-seemnete turul, aga ka näiteks USA suurim tööstus-saastaja DuPont.

Neil firmadel on USA valitsusele ja sedakaudu ka maailmapoliitikale piisavalt suur mõju. Euroopa Liit ongi, osalt WTO kaudu toimuva USA ja teiste GMOde kasvatajariikide survel, osalt aga Euroopa Komisjoni juures askeldavate suurfirmade palgal olevate "lobistajate" osava töö tulemusel hakanud järjest enam taganema elutervest skepsisest GM-kultuuride massilise viljeluse suhtes.

Siiski rõhutab Euroopa Liidu direktiiv, mis GMOde kasvatamisega seonduvat reguleerib, vajadust juhinduda GMOde turule lubamisel ettevaatusprintsiibist. Eesti vastav seadus seda paraku veel ei arvesta.

Niisiis ei ava Euroopa Liit uusi GM-kultuure lubades teed mitte vabale konkurentsile, vaid põllumajandusturu monopoliseerimisele suurkorporatsioonide poolt. Siit jõuamegi põhiliseni: kuigi GMOdega seotud otseseid riske ei tohi unustada, on hoopis olulisemad kaudsed riskid, mis tulenevad seemneturu kontrolli minekust üksikute hiidkorporatsioonide kätte.

Seeme on patenteeritud, iseseisvalt seda paljundada ei tohi. Enamasti seotakse põllumajandustootja lepingutega, mis kohustavad teda igal aastal uuesti ostma seemet samalt tarnijalt. Kes on kord GMOd kasvatama hakanud, see juba sellelt rajalt naljalt minema ei saa.

Vähe sellest, GM-firmade sõltlasteks võivad sattuda ka tema naabrid, kelle põllukultuur saastus vastu nende tahtmist naabri põllult pärit GM- materjaliga. GM-kultuure müüvad firmad on suutnud eduka lobitööga tekitada sellise õigusruumi, et nendel on küll hulgaliselt "intellektuaalsest omandist" tulenevaid õigusi, kuid vastutust geneetilise saastamise eest nemad ei kanna.

GMOde ohjeldamatu levik kiirendab geneetilise mitmekesisuse vähenemist niigi murettekitavalt. Juba praegu on tuhanded traditsioonilised, oma keskkonnaga hästi sobivad taimesordid hävimisohus, sest massiliselt pakutav sordiseeme tõrjub neid välja. Sordiseemne turu minek GM-firmade kätte tähendab selle protsessi kiirenemist. Mis omakorda tähendab järjekordset hoopi põllumeeste iseseisvusele.

Ka eespool nimetatud geneetiline saastamine, olgu siis risttolmlemise teel või mõnel muul viisil, omab lisaks ökoloogilistele ka majanduslikke tagajärgi, mis võivad olla isegi tõsisemad. See võib hetkega hävitada edukalt toimiva mahetootmise, kus GM-kultuuride kasutamine on teatavasti rahvusvaheliste reeglitega keelatud.

GMOd toovad uusi probleeme

Samas ei suuda ükski talunik tagada, et naabri GMO-põllult midagi tema põllule ei jõua. Kusjuures GM-seemne müüja ei vastuta millegi eest. Euroopa Liidu asjaomane direktiiv paneb vastutuse GM-kultuuri kasvatajale, kuid praegused Eesti seadused ei võimalda üldse kedagi taolise saastamise eest vastutusele võtta.

Kõige ilmsem on see probleem Ameerika Ühendriikides, kus mahefarmeritel on risttolmlemise tagajärjel toimunud geneetilise saastumise tõttu üha raskem hankida GMO-vaba seemet. Kas soovime sama olukorda Eestis?

Seega tekitaks GMOde kasutuselevõtt meie põllumajanduses põllumeestele hulgaliselt uusi probleeme, lahendamata samas ühtegi vana. Euroopa ja kogu maailma põllumajanduse ees seisvatel muredel on hoopis teised lahendused, mis põhinevad kohaliku geneetilise ressursi optimaalsel kasutamisel ja looduslähedasel ning ökoloogiliselt jätkusuutlikul majandamisel.

Just seetõttu esitas Erakond Eestimaa Rohelised kevadisel istungjärgul Riigikogu menetlusse GMO-moratooriumi otsuse eelnõu, mis paraku koalitsiooni poolt menetlusest välja hääletati. Enne istungjärgu lõppu esitasime seaduseelnõu, mis viiks meie õiguse ELi omaga kooskõlla, eelkõige muutes ettevaatusprintsiibi arvestamise GMOdega seotud otsuste langetamisel kohustuslikuks.

Eesti põllumajandus vajab jätkusuutlikku arengut, mitte GM-monopolide ainuvõimu.

 http://www.maaleht.ee/2008/07/24/arvamus/1174-kas-me-toepoolest-vajame-geneetiliselt-muundatud-toitu