¬†¬†¬† Avaleht ¬†¬†¬† Toit ¬†¬†¬† Kliima ¬†¬†¬† K√ľtus ¬†¬†¬† √úhine! ¬†¬†¬†
Mis on GMO?
Riskid
Toidutootmine
Kliimamuutused
Biok√ľtused
Uudised
Infoleht
Artiklid
√úhine!
GM-tooted
GMO-vabad piirkonnad
√ēigusk√ľsimused
Kooseksisteerimine
Tr√ľkised
Filmid
Kalender
Kes me oleme?
Viited
Kontakt
Ettevaatust, GMOd!

Kärt Vaarmari, Roheline Värav, nr 52 06/04/2006  

Eelmises Rohelises Väravas oli juttu mitmetest geneetiliselt muundatud organismidega (GMOd) seotud riskidest – sõltumatud uuringud on avastanud bioloogiliste muudatuste esinemist katseloomade organismis, maailma eri paikadest on tulnud teateid uute tunnuste levikust GMOde looduslikele sugulastaimedele, mürgile allumatute «superumbrohtude» tekkest ja taimemürkide kasutamise suurenemisest jne.

Samas on Euroopa Liidus (EL) antud välja juba mitmeid lube GMOde turustamiseks ning EL liikmesriigid, sh Eesti, valmistavad ette meetmeid, mis peaksid tagama GMOde, tava- ja mahepõllunduse rahuliku kooseksisteerimise. Selline olukord tekitab mitmeid küsimusi: kas GMOde kasutamist on üldse kuidagi võimalik ohutuks muuta? Kas kooseksisteerimine on võimalik? Milliseid meetmeid ohu vältimiseks kasutusele võtta? Nende küsimuste lahendamisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest.

Mis on ettevaatusprintsiip?

See on kaasaegse keskkonnaõiguse üks aluspõhimõtteid, mis lihtsas keeles öelduna kõlaks järgmiselt: parem karta, kui kahetseda. Õiguslikus mõttes tähendab see, et kui mingi tegevuse puhul on alust oletada, et see võib, ehkki ei pruugi, kaasa tuua kahju, tuleb kahju ennetamiseks rakendada ettevaatusmeetmeid.

Seejuures tuleb ebakindlust rakendada keskkonna kasuks – kui ei ole teada, millises ulatuses kahju võib tekkida, tuleb lähtuda nn mustast stsenaariumist.
Eesti kui EL liikmesriik peab ettevaatusprintsiibi rakendamisel lähtuma ELis kehtestatud reeglitest.

Ettevaatuspõhimõtte rakendamise nõue GMOde puhul tuleneb eelkõige EL direktiivist 2001/18/EÜ, mis reguleerib GMOde keskkonda lubamist (Eestis on direktiivi nõuded üle võetud geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadusega).

Direktiivis 2001/18 on ettevaatusmeetmete kaudu püütud maandada kõik riskid, mis GMOde kasutamisest võiksid tuleneda. Esiteks peab konkreetse GMO keskkonda viimiseks olema vastav luba, mille andmisele eelneb riskianalüüs; luba antakse välja ainult juhul, kui riskianalüüsis jõutakse järeldusele, et tõenäoliselt kahju ei teki.

Pärast GMO turuleviimist on loa omanikul kohustus jälgida GMOst tulenevaid mõjusid; tõsiste negatiivsete mõjude ilmnemisel vaadatakse loa tingimused uuesti läbi. Kolmandaks on kehtestatud eraldi nõuded GMOde jälgitavusele ja märgistamisele, et nende liikumine turul ja keskkonnas oleks selgelt nähtav. Ja lõpuks on liikmesriikidele antud võimalus oma territooriumil GMO kasutamine ajutiselt ära keelata, kui selgub uus või täiendav info, mis viitab GMOga seotud võimalikele ohtudele (nn kaitseklausel).

Lisaks on liikmesriikidel lubatud võtta tarvitusele meetmeid, et hoida ära GMOde ettekavatsemata esinemist mitte-GMO toodetes (juba eelviidatud nn kooseksisteerimise meetmed).

Kas seadused suudavad ära hoida kahju?

Esmapilgul tundub, et kõigi nende meetmete rakendamine peaks aitama ära hoida kõikvõimaliku GMOdest tuleneva kahju. Kas see aga tõesti nii on? Vastust on raske anda.

Siiski paneb EL praktika GMO-lubade väljaandmisel meetmete tõhususes kahtlema.
Kõigepealt on küsitav keskkonnaohtude hindamise kvaliteet seniste lubade väljaandmisel. Suurimaks probleemiks on riskihindamise piiratus ja möödavaatamine ebakindlust sisaldavatest faktoritest.

Üldjuhul on riskide hindamine suunatud konkreetsetele üksikutele mõjudele (nt toksikoloogiline mõju), ent hindamata jäetakse kaudsed, pikaajalised ja kuhjuvad mõjud. On selge, et laboritingimustes (kus enamik riskianalüüse läbi viiakse) ei ole võimalik hinnata pikaajalisi mõjusid, mis võivad tekkida seetõttu, et mõni liik ökosüsteemi toiduahelast kaob või et põllul kasutatakse senisest rohkem kemikaale.

Ettevaatusprintsiip aga nõuabki loobumist ’laboriteadusele’ ehk ’puhtale teadusele’ tuginevatest otsustest ning eeldab peale tõestatud faktide ka ebakindluse arvestamist. Lisaks tuleks GMO-alaste otsuste tegemisel võtta peale faktide arvesse erinevaid väärtusi, sh avalikkuse arvamust ja muresid, ent hoolimata sellest, et avalike uuringute põhjal ei soovi 70% Euroopa tarbijatest GMO-tooteid kasutada, ei ole lubade väljaandmisel avalikule arvamusele tähelepanu pööratud.

Seiretingimused on üldsõnalised

Teiseks tekib küsimus, mis saab siis, kui riskianalüüsi tulemustest hoolimata ilmnevad loa saanud GMO kahjulikud mõjud. Kui GMO turustamise luba on välja antud, kehtib see terve ELi territooriumil. Seega tuleks konkreetse GMO mõjusid jälgida terve EL territooriumil, mistõttu on täpsete seiretingimuste kehtestamine sisuliselt võimatu.

Praktikas ongi turustamislubades sätestatud seiretingimused üldsõnalised – peamiselt sätestatakse loaomaniku kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kahjulikest mõjudest, kui selliseid mõjusid peaks ilmnema ning sisuliselt sõltub GMO turustaja hoolest ja tahtest, kas ja kui varakult negatiivseid mõjusid on võimalik avastada.

Isegi kui negatiivsetest mõjudest on teada antud, tekib küsimus, mil moel toimub kahjuliku GMO keskkonnast eemaldamine ja kes vastutab tekkinud kahjude eest – hetkel adekvaatne vastutuse skeem puudub (see on sätestatud vaid mõnedes liikmesriikides, nt Taanis peavad GMOde kasvatajad tegema sissemakseid vastavasse fondi).

Mitmed EL liikmesriigid ei pea EL ettevaatusmeetmeid piisavateks ja on seetõttu püüdnud rakendada direktiivis ettenähtud lisakaitsevõimalusi nagu eelpool nimetatud kaitseklausel ja kooseksisteerimise meetmed. Mitmed regioonid on nendele meetmetele tuginedes keelanud GMOde kasvatamise ja end GMO-vabaks kuulutanud, väites, et ainult sel moel on võimalik ebakindlate teadmiste tingimustes hoida ära GMOdest tekkida võivat kahju.

Eesti erakordselt GMO-lembeline

Euroopa Komisjon on nendele püüetele reageerinud sanktsioonidega, alates kirjalikest hoiatustest ja lõpetades Euroopa Kohtusse pöördumisega, väites, et sellised meetmed on vastuolus EL seadusandluse ja kaupade vaba liikumise põhimõttega. Komisjoni kriitika alla on langenud näiteks GMO-vabade piirkondade loomine (Austria, Itaalia jt), GMOde kasutamisest hoidumise tingimused maaelutoetustes (Sloveenia), GMO-toodete hoidmine poodides eraldi riiulitel (Küpros) jne.

Samas on Komisjoni poliitika omakorda langenud EL enda institutsioonide kriitika alla – näiteks Euroopa Parlament on selgel seisukohal, et kuni puuduvad EL tasandil kehtestatud kooseksisteerimise meetmed, peab liikmesriikidel olema võimalus seadustada GMO-vabade piirkondade loomine, ning et tulevikus peaks kooseksisteerimise sätted lubama liikmesriikidel enda alasid GMO-vabaks kuulutada.

Seega on poliitiline debatt GMOde ohtlikkuse ja EL liikmesriikide iseotsustusõiguse üle jätkuvalt käimas.

Hetkel on Eesti omaenda ettevaatusmeetmete kehtestamise peamiseks vahendiks GMO-, tava- ja mahepõllunduse kooseksisteerimise meetmete väljatöötamine. Vastav eelnõu on põllumajandusministeeriumi poolt koostamisel.

Seni on Eesti GMO-poliitika paistnud EL uute liikmesriikide seas välja erakordse «GMO-lembesusega» – vähe on olnud neid juhtumeid, kus Eesti on olnud GMO keskkonda lubamise vastu.

Ka kooseksisteerimise regulatsiooni väljatöötamisel on kõlanud arvamusi, et ettevaatusprintsiibile tuginemine ei ole asjakohane (eelkõige geenitehnoloogide poolt) ning et lubade andmise mehhanismi kaudu on kõik GMOdest tulenevad tervise-ja keskkonnariskid juba maandatud.

Arvestades väheseid kogemusi GMOde keskkonda lubamisega ja nende mõjude uurimisega oleks siiski mõistlik töötada välja võimalikult ranged ettevaatusmeetmed, kuna kord tekkinud kahju kõrvaldamine on ettevaatusmeetmete rakendamisest ilmselt oluliselt kulukam ja võib osutuda võimatuks.